Kullipesa suvepuhkuse eel

Viimasest, Munapühade postitusest, on möödunud juba üle kahe kuu ja tegelikult juhtunud on nii mõndagi, millest kirjutada. Pesamuna S sai aasta vanemaks. Kuigi Keskmise poisi D sünnipäevast saime kokku terve postituse jagu materjali, siis Pesamuna S sünnipäeva pikalt kirjeldama ei hakka, võtame ühe lõiguga kokku. See toimus mängutoas nimega „Matilda juures“. Soovitame kõigile vanematele, kes kaaluvad Tartus koolieelse lapse sünnipäeva pidamist. Mängutuba ise on uus, suhteliselt suur ja väga puhas. Parkimiskohtadega probleeme pole, on hästi ligipääsetav ja asub suurest tänavast veidi eemal sisehoovis (hea autoga ukse ette sõita ja asju sisse kanda). Samuti on olemas kõik nõud, masinakohv ja palju muud, millega keskmises mängutoas arvestatud pole. Sünnipäeva ennast kirjeldaks kõige paremini multifilm „Lelulugu 3“ see stseen, kus peategelastest mänguasjad sattusid esmakordselt sõimerühma – palju lapsi, metsik kisa, igas nurgas toimub midagi, täielik kaos! Nagu lasteaialaste sünnipäevade puhul kombeks, kutsusime sünnipäevale kõiki oma rühma lapsi. Kui tavaliselt tulevad kohale umbes pooled (kes on haige, kes maal, kes kuskil puhkusel), siis sel korral ei saanud tulla ainult paar last. Ülejäänud olid kõik kohal, mõndadel ka vennad-õed, lisaks veel meie sugulased, peretuttavad ja nende lapsed. Pärast üritasime kokku lugeda, kui palju lapsi sünnipäeval oli, siis saime üle 30 lapse. Pereema C sai selle sünnipäeva korraldamisest väiksematsorti trauma ja lubas, et enam midagi nii mastaapset iial ette ei võta. Elame, näeme. Mõni nädal hiljem oli pereema C-l sünnipäev ja selle pidas ta põhimõtteliselt omas toas teki all - peaasi, et keegi maailmas sünnipäevalapsest midagi ei teaks ega avastaks.

Lisaks sünnipäevadele olid mõned ujumisvõistlused ja õpetlikud Judo võistlused, mille käigus õnnestus keskmisel poisil D-l saada ebasportlasliku käitumise eest üliharuldane disklahv. Aga nagu negatiivsete juhtumitega ikka, on need elu parimad õppetunnid. Mida D õppis? Seda, et võistluse tatamide ääres pole kõige parem koht enda kaotusvalu välja röökimiseks. Kui oleks selle vihapurskega kasvõi lähimasse WCsse jõudnud, oleks vähemalt III koha neilt võistluselt saanud. Aga teinekord ongi parem täielikult pettuda ja sellest õppida, kui poolikult õnnestuda. Maikuu lõpus käis Pereisa H ühenädalasel reservõppekogunemisel „Küüslauk“. Ei tea, kes neid õppuse nimesid välja mõtleb, aga kõikidel nimedel on müütilisem ja sügavam alatoon sees. Siiani on käidud õppuste nimekirjas „Siil“, „Okas“, „Ussisõnad“ ja „Küüslauk“. Kui „Siil“ ja „Okas“ on omavahel seotud ja ilmselt pärinevad kuskilt Kalevipoja muistenditest, siis „Küüslauk“ on seotud teise samalaadse õppusega „Sibul“. Läinud sügisel toimunud õppuse „Ussisõnad“ nimi pidi olema pärit raamatust „Mees, kes teadis ussisõnu“ ühest fraasist, kus keegi lubas 10 000 metsarahva kokku saamisel sakste pead lendama panna. Teatavasti „Ussisõnadel“ osaleski kokku ~10 000 reservväelast üle Eesti.

Läbi on saanud lasteaia ametlik osa ning järgmisel nädalal saabuvad ka koolilõpuaktused. Meie pere kahel koolipoisil on täiesti erinevad tunnistused. Võib öelda, et nad olid mõlemad omamoodi tublid. Perepoeg A on elupõline praktik ja seda on näha ka tema polariseeruvast lõputunnistusest. Kõik akadeemilis-teoreetilised ained on puhas kolmepuru, samas omamoodi ilus nagu mingisugune taktimõõt. Keskmine poiss D on täiesti teiselt planeedilt ning võttis eesmärgiks lõpetada kiitusega.

Eile käisime eduka kooliaasta puhul kogu perega kinos. Kuigi piletid saime sünnipäevadest kogunenud kinkekaartidest, tuli ikkagi teha 50€ väljaminek. Igaljuhul sai kooliaasta väärikalt lõpetatud ja poisid ka vastavalt premeeritud. Kulunud raha pärast võime hiljem omaette olles patja nutta, peaasi et lapsed on rahul ja õnnelikud.