Long time no see! Mul tekkis vahepeal täpselt selline tunne, mida ühe sõnaga võiks kirjeldada kui läbipõlemine. Ma ei ole otseselt läbi varem põlenud - võib-olla olen, aga ma ei ole sellest aru saanud. Kui nüüd tagasi mõelda, siis vist ikka olen - need vist on need korrad, kus ma kuu aega voodist välja ei saa ja tegutseda ei suuda.

Miks ei võiks olla nii, et need soovid, mida sa väga-väga, nagu eriti väga soovid, saavad tõeks sõrmenipsuga, ilma suurema pingutuseta? Mina siin olen sunnitud õppima kuulama enda keha ja tegema adekvaatseid otsuseid selle kohta, mismoodi ma siis toituma peaksin või käituma peaksin, et saavutada eluterve tasakaal. 

Käes on kolmas nädal ja tuleb öelda, et mulle mu elu praegu täitsa meeldib. Kolmanda nädala esmaspäeva hommik algas kerge lihasvaluga, aga jooga aitas päris hästi. Joogat teen igal hommikul kohe pärast ärkamist. Mul on oma istuvat tööd palju kergem teha, kui  jooga hommikul tehtud on. Kael ei lähe nii kangeks ja kehal on mugavam olla, pole lisapingeid. Joogat teen tunde järgi, mida rohkem vaja venitada on, seda ka teen. Aga lihastrenne teen videote järgi. Otsisin youtube'ist umbes pooletunnise hantlitega vimplemise video algajatele ja hakkasin selle järgi tegema. Kui tunnen, et jääb nõrgaks või jään ise nõrgaks, otsin uue.

Teine nädal ei alanud just kõige paremini, kuna eelmisel õhtul olid keskmise lapse sünnipäeva pidustused ning selle varju jäid kõik järgmiste päevade toitude ettevalmistamised. Sünnipäeva pidamisega kaasnes stress ja tavapärase rutiinse menüü muutus, mille tulemusel tõusis veidi ka kaal. Sel päeval oli toit selline, mida üks endast lugupidav provva "fitness" suhu ei pistaks - õnneks ma pole mingi provva "fitness". Lõpuks leidsingi ennast pühapäeva õhtul kell 23 veel pliidi ääres kokkamas. Nii valmiski kaheks päevaks guljaš, mis sai jube maitsev (mine vaata, kuidas ma seda tegin siit). Lisaks jõudis kätte ka veel see aeg kuus, mida ükski naine ei oota vabatahtlikult ja sel korral otsustas see tulla nii, et me kõik kuulesime ja näeksime, et ta jõudis.

Nagu mõned juba teavad, siis alustasin 1. jaanuarist oma vist juba sajandat korda teekonda parema "mina" suunas. Minu eesmärk on sel korral viimast korda alustada ja hiljem tegeleda saavutatud tulemuste säilitamisega, mis teadupoolest on isegi vist kõige raskem osa kogu selle kolgata tee juures. Väga oluline on veel ka see, et ma õpiksin intuitiivselt õigesti sööma. Ma ei taha terve elu toitu kaaluma jääda. Midagi võib siin seal kaaluda, aga asja idee ongi ikkagi silma järgi kogused paika ja õppida oma keha kuulama. Ma muidugi olen selline enesepiinaja ka olnud ja väga hästi välja-arenenud Binge-eater. Tõotab põnev aasta tulla :D