#5. 6. ja 7. nädalad ehk mis juhtub, kui läbi põled

Kõige hullemad olid eelmise nädala neljapäev ja reede, kus ma tundsin sisemiselt pingutusvärinaid vaid laua taga istumise pärast.

Ometi olin ma teinud trenni ja läinud õigel ajal magama, söönud hästi ja tarbinud õiges koguses nii kohvi kui vett. Tundub, et ainult oma füüsilise keha eest hoolitsemine ei ole ainuke asi, mis jalgel hoiab. Ma ei saa öelda, et ma oleks kuskil üle pingutanud, ausalt, ma ei tunneta seda piiri üldse, aga ma saan aru, et see on ilmselt hüperfookuse järgne letargia. Te ei tea, mis see tähendab? Whaaaat? Kuidas see võimalik on? Ok-ok, ma mõtlesin selle käigupealt praegu välja, aga tähendab see seda, et mul üsna tihti tekib selline asi nagu hüperfookus. Tavaliselt on see seotud sellega, et mul on jube palju tööd teha ja ma olen nii keskendunud sellesse, et unustan ära kogu end ümbritseva - mul ei tule janu, kõht ei lähe tühjaks, tualettruumi pole vaja minna, rääkimata sellest, et ma ei pane tähele ka seda, et kell on ammu üle tööpäeva. See hüperfookuse laks hoiab mind veel siis ka enda kütkes, kui ma väevõimuga olen end arvuti tagant lahti kangutanud ja koju ära läinud. Lõivu hakkan maksma siis, kui miski asi mu kehas on ära lahustunud ja kiire töö on hüperfookuse ajal kõik ära tehtud. Siis ei suuda ma end kuidagi motiveerida tegema tööd, mis ei ole nii ajatundlik ja mida saab edasi lükata. Oh, sellest edasilükkamisest võin ka pikad jutud rääkida, aga ma jätan selle järgmiseks korraks. 

Praegu oma blogi vaadates ja enda jutte lugedes tundub, et ma olen vaimuhaige! 

AGA! Mul on veel paremaid uudiseid kui ülemised. Tegelikult on need nädalad edukalt läinud kaalulanguse mõttes. Ma vist hakkan vaikselt aru saama intuitiivse söömise mõistest. Nagu ma varem olen juba maininud, on see õhuke jää, aga midagi nagu toimib ja kuidagi nagu orgaaniliselt toimib - mis ongi mu suur unistus. Nende nädalate jooksul oli palju nö möödaminnes söömisi ja mis veel juhtus, et ma planeerisin küll meie menüüd, aga kippus toitu üle jääma. Mis on muidugi jube hea uudis rahakotile, sest käesoleval nädalal oleme poest ostnud juurde vaid nipet-näpet leivalist ja leivapealset. Täna - kolmapäeval ostsin õuna ja ülejäänud on olemas. 

Menüüerrorid tekivad siis, kui lapsed ei söö ootuspäraselt. Minul oma toidu ära söömisega probleeme ei ole :D. 

Ma ei pea ilmselt meelde tuletama, et menüü on meil vääääga igav ja suhteliselt muutusteta. Aga mul on ilusaid toidupilte:

◇ Oatfiti kaeraröst merevaigu ja singiga.

◇ Üleööpuder kohviga. Lisasin mustikaid ja vaarikaid.

◇ Vürtsikas kanakarri aka Kana kookose supp. Ehk siis lugu sellest, kuidas ma muutsin vürtsika kanakarri Kana kookose supiks. Tuleb öelda, et ma ei oleks nende asendustega nii lihtsalt hakkama saanud, kui mul ei oleks varasemat asendamise kogemust olemas olnud. See ei ole lihtsalt tulnud, aga kuna raamatus on asendused olemas ja karri kõlab nagu kookose supp, siis potato poteito. Sellest samast supist sai veel ka Tom Kha - ish supp. Sisuliselt oli sama - Tom-Kha maitseline Kana Kookose supp. Proovi järgi, päriselt. Kui sulle idamaisete maitsetega toidud maitsevad, siis maitseb ka see supp. Täiega mu lempar. Mina panin lisateravuseks veidikene Srirachat ka veel peale. Pereisa H sööb, aga ta rõõmust lakke ei hüppa. A no ma pean enda hinge eest ka vahel hoolitsema. Ma alles tegin Tartra Üllatust, eks! Ole tasa ja söö.

◇ Tee ise retsept aka Pasta Bolognese. Pole midagi lihtsamat ja kiiremat kui üks Pasta Bolognese. Sinna sisse läks mõnuga seeni ja küüslauku. Sõime mitu päeva. Lapsed ainult nuusutasid kaugelt, sest no basiilik on seal sees üsna tugevamaitseline. Nad sõid makarone vaid :D.

◇ Vürtsikas vrapp aka Veiseburks. Vrappist sai burger. Seda sõid peaaegu kõik meie peres. Perepoeg A sõi pool ja Pesamuna S nuusutas kaugelt, seda ainult seetõttu, et ma palusin tal vähemalt nuusutada seda toitu. Kõndis kaarega minust ja minu toidust mööda nagu varesejalgu keedaks mürgipajas. Nimelt on meie pesamunakene tulihingeline lihapõlgur, kõlbavad vaid Uvic kanapelmeenid või lasteaias tehtud frikadellisupp. Kui frikadellisuppi on teinud keegi tema tuttav, siis tema seda ei söö. Kui kellelgi lugejal on laps sarnane sööja või peaks ütlema, söömatu, siis kõik nõuanded on oodatud, kuidas ja mida sellele lapsele söögiks valmistada. Lisaks on ta väga kõhn ka.

◇ Kartuli Lillkapsapüree aka Kartul ja hakklihakaste. Seentega. Meie pere lemmik, enamasti valime enda menüüsse sellised toidud, mida oskame teha, mis unepealtki välja tulevad. Kerli raamatus otseselt seda hakklihakastmega retsepti ei ole, aga ka kõige väiksema fantaasialennuga saab leiutada imelihtsalt Kartuli Lillkapsapüree retseptist ka hakklihakastme. Me ei ole kunagi hakklihakastet mingi paksendajaga teinud, aga siin ei teki ka probleemi, kui natukene paksendajaks jahu vms kasutada. Kaerapiima asendasin hapukoorega, mul abikaasa teisendas rasvaprotsendi järgi parajaks :D. Kõrvale salatiks kasutasin emme tehtud toome salatit, lapsepõlv tuli meelde lausa. 

◇ Kodune seljanka. Kes armastab, see armastab. Kasutasin singi asemel kanaviinereid. Korralik paks supp tuli ja maitses väga õigesti.

Me sööme päris hästi, peaks mainima :D. Kogu selle söömise peale ma tõusin siit arvuti tagant vähemalt kolm korda püsti, et vaadata, kas mul midagi süüa ei ole kuskil :D. Mul eile oli selline nje mjasa nje rõba õhtu ja siis tegin endale ühe aurava kausitäie Uvic kanapelmeene 10% hapukoorega. Vahel on hea, sest nii mulle jääb tunne pärast, et ma pääsesin eriti lihtsa vahevaga, nagu ei olekski süüa teinud. Täna nii lihtsalt enam ei pääse. Kaalulanguse tempo on hullult hea, tegelikult oli juba ükspäev ligi 7 kg, aga ma sain fikseeritud täpselt kuue pealt. Trenne võiks olla natukene rohkem, aga kes neid loeb, eks. Minu jaoks see sobib. Ma tahaks, et ma saaks rohkem samme tehtud, aga hetkel ma ei pane end sellesse olukorda, et ma pean ilmtingimata neid samme koguma hakkama. Ma tegelen maratoniga.