#4. nädal ehk kuidas mõjutab minu elu magamine

Tänasega olen ma lahti mõtestanud ühe ühise näitaja enda kehakaalu ja magamatuse vahel. Ma ei saanud aru varasemalt, mis vanakurat see oli, kes mind näljaseks muutis just siis, kui kõik teised olid magama läinud. Kell 22 hakkas see neeruhaigus pihta - köögi ja elutoa vahet sõelumine. Mõni käik oli tühja ka - tegin külmiku lahti, tühi, panin külmiku kinni tagasi. Veidi aega istusin rahulikult skrollisin, vaatasin seriaali või tegin tööd ja hakkas jälle otsast peale. Mõnikord pidin endale lausa mentaalse peapesu tegema, sest hoolimata korralikust õhtusöögist ja peale näksitud muust kraamist ei näinud mu isul lõppu tulevat. Siis on see willpower kuidagi hõre ka, kui tegelikult magamata oled. Olen endale isegi öösel sooja toitu valmistanud. Paus sellisel sundkäitumisel oli siis, kui ma fitlapisin. Olen üritanud sinna reele tagasi ronida, aga edutult. Mis on aga nende edutute lugude ja praeguse hetke erinevus, on see, et hetkel tegelen aktiivselt enda vaimse poole mudimisega. Mul on isegi öökapil paar eneseabiraamatut (LOL) - J.B. Peterson "12 elu mängureeglit" ja J. Clear "Aatomiharjumused". See on raske kirjandus, lugeda nii, et sa sellest aru ka saad, siis samal ajal ei tohi sul olla 3 poisslast, kes on väikesed saatanad, ausalt. Aatomiharjumused on poole peal, mõne nipi olen külge üritanud harjutada, aga mul ei ole success-storyt veel. 

Nüüd jõuan ma tagasi selle juurde, mida ma selle kirjatüki alguses kohe ohkasin - pole olemas imerohtu, kõik saavutused on kinni mu enda raske töö taga. Aga ma ei taha rasket tööd teha, aastaid lootsin, et kõik loksub ise-enesest paika, ilma et ma peaksin ninast vere välja pingutama. A teate, mis see raske töö on? See ei ole nui neljaks näpuga kalorite järel käimine või päevast päeva paaniliselt trennide planeerimine. See ongi see vaimne ettevalmistus ja endale kinnitamine, et see on ok. Ok-ok, rahunege nüüd maha, ma ei ole mingi guru, ma ei tea poolel ajal isegi, mida ma suust välja ajan, aga mu terapeut ütleb, et ma olen õigel teel. Seega, ma arvan, et mu mõte on õige, aga see on nagu see hilissügisene jää, mis kõrvulukustava raksatusega läbi metsa kajab, kui sa sinna peale astud. 

#4 nädal möödus ootuspäraselt, kaal langes rahuldavalt, kuigi mul oli siiani tunne, et see ei langenud üldse. Aga mul oli suur katsumus seljataga - ema sünnipäev. Tuleb öelda, et ma ei pannud otseselt endale piiranguid, sõin nagu normaalne inimene sööma peab - praadi ja kooki, ühe tassi kohvi ja ühe klaasi imelist morssi, mis oli tehtud mu ema valmistatud mahlast (mulle väga maitsevad need kodused punasesõstra või mustasõstra morsid, eriti jääkülma veega tehtud ja vähese suhkruga). Mis oli täiesti kogemata suur pluss, ma ei tarbinud alkoholi. Möödunud aasta oli natukene kurb ja sarjan end päris palju tänu alkoholile - ma läksin liiale, aga see aasta on hästi hakanud - täiesti ootamatult möödus kuu nii, et me abikaasaga ei tarbinud alkot. Me ei kavatsenud seda ette, lihtsalt ei olnud aktuaalne. Ma ei hakka katteta edasisi lubadusi andma, aga ma arvan, et minu kaaluprobleemide üks lahendus võib seisneda alkoholi olemasolul või täpsemalt - mitte olemasolul :D

Ema sünnipäevalt sõitsime hilisõhtul tagasi, magama saime peale südaööd veidi ja hommikul ärkasin kella 08 ajal nagu harjunud olen. Päev tänu sellele möödus natukene nagu vati sees, tegin lõunauinaku ja tundsin jällegi seda rõhuvat näljatunnet. Selle päeva lõpetasime abikaasa ema juures ja ning õhtusöögi sõime seal. Mu mõtted ikka keerlevad mu toitumise ümber, aga ma loodan, et järk-järgult muutub see vähem domineerivaks.

Nädala menüü oli jällegi jube igav, võid lugeda hommikusöögist ja vahepalast eelmiste nädalate alt täpsemalt: 

◇ Oatfiti kaeraröst merevaigu ja singiga.

◇ Üleööpuder kohviga. Lisasin mustikaid ja vaarikaid.

◇ Mac and cheese lillkapsaga. Seda toitu valmistasin juba ette #3. nädala pühapäeval. Sõin seda päris mitu päeva. Viimasel päeval sai natuke küll.

◇ Vürtsikas kanakarri. Ma läksin chilliga liiale. Kõik karri komponendid läksid sellises järjekorras nagu minema peavad, kärsatasin vürtse kõigepealt kuivas potis, lisasin õli ja sibula ning kanatükid, pruunistasin ja panin vett veidi. Mõne aja pärast maitsesin ja ei tundnud karrile omast teravust. Vürtsikus oli olemas, aga chillit ei tundnud. Võtsin siis suure habanero ja panin sisse - hahhahhahaha 😀. Seda sai liiiiiiiiiga palju. Aga ära sõime, isegi keskmine poeg D sõi, ähkis-puhkis ja siis kiitis. Temast võib saada kergemal kujul enesepiinaja. Karri serveerisin basmati riisiga.

Nagu juba eespool mainisin, siis nädala kokkuvõte ei ole üldse paha. Tegin sel nädalal ühe trenni vähem, aga joogatan igal hommikul. Täna hommikune jooga lõppes nii, et sel ajal, kui ma viimast sirutust matil selili tegin, tuli meie pesamuna tuppa ja bossilt küsis mu käest, et mis sa pikutad siin ja pani ukse kinni tagasi ning läks minema. No mis sa teed, selle peale tuleb ainult naerda ja abikaasale edasi rääkida, et meil on üks bossbeebi majas.