Meist
Kullipesa on üks kodu keset Tartumaad. Kuigi elame täielikus perifeerias, siis pommiauguks seda nimetada ei saa, sest asume suurtest asulatest nii eemal, et isegi pomm ei leiaks sinna teed. Ometigi on Tartusse veidi üle 15 minuti autosõitu ja seega kõik vajalik autosõidu kaugusel. Lähim bussipeatus on meist paar kilomeetrit eemal ja kahjuks sinna tuleb buss vaid kord päevas. Sedagi ainult sellepärast, et käisime vallale senikaua pinda, kuni see lõpuks ära tehti. Muidu poleks lapsed lihtsalt keset päeva koolist koju saanud.
Ühest pärapõrgus asuvast majast sai "Kullipesa" tänu tavalisele-keskmisele-erilisele 5-liikmelisele perele. Pere tuumiku moodustavad pereema C ja pereisa H. Ühiselt on saadud kolm poega sama kiirelt ja järjestikku nagu juuni-juuli-august. Vanim on 2013. aasta suvel sündinud A. Veidi vähem kui poolteist aastat hiljem, 2015. aasta esimestel päevadel, järgnes keskmine laps D. Ja 2018. aasta kevadel tuli, nagu kirss-tordil, pesamuna S. Kuna meie pere kõigi liikmete eesnime tähed on erinevad, siis kirjutamegi lihtsuse (ja ka mõningase anonüümsuse) huvides tegelastest eesnime esimeste tähtedega. Ainult loomade nimed ütleme välja, kuna neil on suht ükskõik, kes neid ära tunneb või ei tunne (lisaks on nende nimed ülilahedad).
Loomadest vanim on meie valve- ja signalisatsioonisüsteem alfaisane koer Loki, kelle võtsime majja üheskoos Kullipesa ostmisega. Lisaks Lokile otsustasime 2019. aasta suvel võtta kampa ka kassi Tiina, kellega saime pealekauba tema kaksikvenna Joosepi. Tegelikult saime Kullipesa ostes kaasa veel ühe kassi nimega Taavi, kes otsustas pärast pesamuna S sündi, et talle sellest lärmakast perest aitab ja kolis ära vähe rahulikumate ja viisakamate naabrite juurde. Ta saab seal nüüd rahulikult nautida oma väljateenitud pensioni. Tema rahu huvides me (loodetavasti) enam tema nime edaspidi ei maini.
Nüüd siis Kullipesa liikmetest lähemalt. Pereema C on põline maatüdruk, kes eksis vahepeal umbes 10-aastaks Tallinnasse ära. Ta oli veendunud, et ta jõuab kunagi metsade-põldude vahele tagasi. Kuid poleks arvanud, et need teed jõuavad Tartumaale. Läbi raske töö ja vaeva on ta jõudnud kunsti viljelevaks eraettevõtjaks.
Pereisa H on põhjus, miks pereema C üldse kunagi Tartusse jõudis. Oma kalkuleeriva ja tasakaaluka loomuga on ta 2in1 - pere protsesside pidur ja samas ka kaine mõistus, mis õigel hetkel kõik kangelase kombel päästab. Igapäevaselt aitab ta Kullipesa meeletu logistikaga, mida ta oskab enda kalkulatsioonidega alati veel hullemaks teha. Aga põhiline on - see toimib (C kõrvalt ütleb, et ta ise ainult arvab, et see toimib, vigade parandustest räägime hiljem 😊 ).
Perepoeg A on keskmisest aktiivsem ja uudidhimulikum poiss. Nagu tema koolihindedki näitavad, ei ole ta just kõige akadeemilisem tüüp. Pigem tahab tunnetada maailma ümbritseva looduse ja inimeste kaudu. Tema ei suudaks iial elada ilma seltskonnata. Tema jaoks on oluline, et ta oleks seltskonna ja melu keskel. Natukene külatola, armastab tähelepanu ja nalja teha. Aga igal korralikul perel peabki olema oma professionaalne Narr. Vabal ajal käib ta ujumistrennides ja sellega tuleb jube hästi toime.
Keskmist poega D-d võib otseselt nimetada põhjuseks, miks suundusime Kullipessa elama. Peaaegu tema sünnini saime 2-toalises Tartu korteris elatud, kuid siis oli vaja hakata otsima suuremat pesa. Kui A on päike, siis D on kuu. Ta on kõik vastupidiselt A-le: akadeemiliselt väga võimekas, ei vaja toimimiseks seltskonda ega teiste heakskiitu, võib askeldada päevi üksi... Kogu selle kontrasti juures tundub, et tema elu valem on olla A-st igas aspektis parem. Vabal ajal käib ta judo trennides ja muusikakoolis trompetit mängimas. Lisaks käib ta oma noorema venna S-iga legoringis. See, kuidas ta sinna sai, on juba omaette lugu.
Pesamuna S on neist kolmest kõige rahulikum ja isepäisem poiss. Ta võtab alati kõige jaoks aega ja teeb asju täpselt nii nagu ise tahab – omas tempos. Oleme mingitel hetkedel olnud täitsa mures, et kas poisi teatud arenguetapid saabuvad või ei. Kuid siis on see järsku päevapealt saabunud. S-ile meeldivad ainult tema poolt heakskiidetud asjad. Sellepärast kannab ta ainult väheseid riideid ja tal on ainult paar sõpra - ülejäänud on lihtsalt lasteaiakaaslased. Uute riiete selgasaamine on tema puhul väga vaevarikas - pead olema nagu ebameeldiv LHV müügimees poe koridoris, et selgitada ära, miks just tal on vaja uut kombekat, uut mütsi või kindaid. Vabal ajal käib ta legoringis klotse kokku panemas.
Selline see Kullipesa ongi – värvikirev, vaheldusrikas ja üsna mehine. Naiselikku poolde on pereemale kaalukaussi juurde antud vaid üks emane kass (ja äralõigatud isane koer ja isane kass 😊).
Siin selles blogis kajastame meie igapäevaelu ja väljakutseid, millega silmitsi seisma peame kolme lapse vanemana, ettevõtte juhtidena ja noorte inimestena, kes hoolimata oma kolmest lapsest, kolmest loomast ja hädasti remonti vajava maja kõrvalt tahaksid nautida ka üksteise olemasolu. Hakkame aga otsast peale, meeldivaid lugemiselamusi.