Rööprähklemise meistriklass

Esimene neist oli ujumisvõistluse finaaletapp, millele pääsemiseks pidi meie vanim, 10-aastane perepoeg A, läbi terve aasta erinevates basseinides ligunema, rassima ja võistlema. Tegu on väikelaste vanuseklassi ühe kõige kõrgema tasemelise võistlusseeriaga Eestis - Speedo Räimeralli. Koosneb kolmest etapist ning lisaks neljandast finaaletapist, kuhu pääsesid iga vanuseklassi 16 parimat ujujat. Finaaletapp pani noored sportlased korralikult proovile nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Esimene võistlus hakkas 11.30, aga laps pidi kohal olema juba 10.15, et soojendada lihased ülesse ja kuulata treenerite viimaseid juhtnööre. Viimase ala ujus A 18.45 paiku. Vahepeal oli ka tunnine paus, kus noored said süüa ja hetkeks ka mõtted ehk mujale viia.

Sellel võistlusel oli lapsega kaasas pereisa H, kes oli talle nii moraalseks toeks kui ka abitreeneriks, kes kordas talle enne starte üle, mida ta tegema peab, andis kätte varustuse ja võttis enda kätte üleliigsed soojendusdressid. A ei ole kõige püsivam laps sellise võistluse jaoks, aga ta tuli kokkuvõttes üsna edukalt toime. Ta oli finaalis kõigi hooaja jooksul ujutud aladega - kokku kuus ala. Enamikuga neist lõpetas ta esikuuikus. Sealjuures ujus ta ka neli isiklikku rekordit.

Toon siinkohal võrdluseks nädal tagasi Tallinnas toimunud Lastekarika finaaletapi. A läks sinna koos enda treeningrupiga ja ilma vanemateta. Seal olid tema tulemused oluliselt kehvemad ja tal oli rohkem aega tegeleda võistlusvälise esinemisega ja show'ga kui võistluse endaga. Enamik ujutud aegasid jäid rekordile ligi 3-4 sekundit alla ja lisaks hilines ta ühte starti - kokkuvõtteks täielik kaos! See näitab ära, et oleme teinud õige otsuse, et üks vanem oleks võimalusel alati lapsega kogu võistluse lähedalt koos ja hoiaks sõrme pulsil.

Teine oluline võistlus oli Tartu klubidevaheline jõuluturniir judos, kus osales meie pere keskmine laps D. Ta käib teist aastat judo trennis. Enne turniiri oli laps väga närvis ja mõtles ennast täitsa haigeks. Närv oli nii pingul, et ta suutis esile kutsuda ka mahlased okserefleksid. Kinnitasin talle, et oleme temaga igal sammul kaasas ja võistluseelne närv on igati normaalne.

Võistluseelne kaalumine hakkas paralleelselt A soojendusujumisega kell 10:15, piiriks vaid Emajõgi (ujumine ol Auras, Judo Eedeni kõrval A Le Coqi spordihoones). Juba pärast kaalukategooria määramist sai D omal käel õhustikuga tutvuda, leidis ülesse oma trennikaaslased ja tundus, et jää hakkas sulama. Pärast soojendust, kui esimesed matšid pihta hakkasid, tõmbus ta jällegi endasse ja ütles, et ta on väga närvis. Rõhutasin, et see on täiesti normaalne ja õnneks ta ei pea kohe maadlema, saab teisi jälgida ja niisama veel aklimatiseeruda. See tuli talle kasuks, sest ta hakkas jälle vaikselt elavnema ja sõpradele kaasa elama. Kriitvalge nägu muutus aina roosamaks. Lõpuks jõudis aeg tema kaalukategooria juurde ja esimene matš lõppes kiirelt D kasuks ipponiga. Tema päike hakkas uuesti paistma, laps oli rõõmus ja naeratuski tuli näkku tagasi. Ka teine matš lõppes sama tulemusega.

Nüüd oli juba selge, et ta hakkab võistlema ka esikoha eest. Finaalvõitlus oli tema ja ta trennikaaslase vahel, kellega nad on omavahel väga head sõbrad. See andis kohe tunda, sest nende vahel tekkis selline ülirahulik kompimine ja ringikõndimine, mida ma hellitavalt kutsun tantsimiseks. See pigem meenutaski mõnda 80-aastaste tantsuõhtut kui tõsist judomatši. Kui 4 minutit oli juba "tantsitud", viskas treeneril kopa ette ja ta hõikas: "Poisid hakake nüüd maadlema ka!" Umbes 20 sekundit pärast tegi D otsustava üllatusvõtte ja matš oli läbi. D sai kullatud ja loodame, et sellega jäävad ka igasugused võistluseelsed köhimised ja okserefleksid ajalukku.

Judopäev lõppes veidi pärast kella 13. Juba kella 14st ootas meie pesamuna S ees tema sõbra ja lasteaiakaaslase sünnipäev. Sünnipäev kestis kella 17ni. Juba kell 14:30 oli vaja pere vanim poiss A ja pereisa H tuua väljateenitud minipuhkusele ja hilisele lõunasöögile, et nad saaks 15:30 jälle Räimeralli finaalietappi jätkata. Viimane ujumime oli 18:45, järgnes autasustamine. Päeva lõpuks jõudsime koju umbes kella 20ks. Kõik rampväsinud, ühe raske, kuid nauditava kogemuse võrra rikkamad. Kogu protsess oli sellevõrra raskem, et meil oli selle sisuka päeva peale kasutada vaid üks auto, sest meie pere teine auto on jõudnud "kõikide lagunemiste universumisse", millel lõppu ei paista, kuid sellegi probleemigi loodame jätta vanasse aastasse.