Täna kirjutan teile loo sellest, kuidas süütust toakoristamisest rullus lahti üks ajaloo suurima vale paljastamine ja kuidas meie kui vanemad sellest enda käed oskuslikult improviseerides (peaaegu) puhtaks pesime.
Nagu tavaliselt, läheb poiste toa koristamiseks terve igavik. Ja nagu ikka, kõige aeganõudvam on sellega alustamine. Nad vaidlevad ja kauplevad tundide viisi lootes sellega meid ära kurnata ja lõpuks tööst pääseda. Need oleks nagu ühe lõpufaasis oleva pantvangidraama vabastamistingimuste läbirääkimised, kus mõlemad pooled üritavad endale kõige soodsamaid tingimusi saada. Ometi lõppeb see 99% pantvangide vabastamisega - samamoodi lõppevad ka need tundide pikkused läbirääkimised toa koristamisega. Enamjaolt võtab koristamine ise vähem kui tunni. Ja alati pärast seda mõtlen, et "Miks te vaidlete, kui me kõik teame, kuidas see lõppeb? Kas see vaidlemine on tõesti seda väärt?"
Ometi käib lõputu vinguviiul koos klassikaliste argumentidega nagu "Miks mina?", "Miks mina pean, aga tema ei pea?", "Aga mina ju ei ajanud seda tuba sassi.", "Mina olin paugu otsas, kui puu käis" jne jne.
Täpselt sama rada läks ka seekord. Alustuseks mainin ära, et Kullipesa poistel on kolme peale kaks tuba - keskmine D ja pesamuna S jagavad ühte suuremat tuba ja perepoeg A-l on eraldi väikene ärklituba, kus saab omaette toimetada.
Andsime D-le ja S-ile korralduse oma tuba korda teha. Pärast mõnda aega töötlemist otsustas D, va kavalpea, astuda vestlusesse A-ga, et ta tuleks ja aitaks neil tuba koristada. Läbirääkimistel jõuõla saamiseks oli ta A-lt tema "tähtsate asjade" sahtli võtme tuuri pannud. Niisiis pidigi A oma võtmete lunastamiseks väiksemaid poisse aitama. Kui töö tehtud, pidi järgnema diili teine pool - võtmete tagastamine. Aga oh õudu! D oli need võtmed ära kaotanud. Ta oli üsna kindel, et pani võtmed mingisuguse plastiliini tüki sisse. Samamoodi olen mina üsna kindel, et olen majas ringi käies päris mitu maas vedelevat plastiliini tükki prügikasti visanud.
Järgnes metsik võtmete otsimine kuni D jõudis otsimisega meie magamistuppa. Ma ei oska küll öelda, miks need peaks olema meie toas, aga sinna ta jõudis. D alustas otsinguid täpselt sellest sahtlist, mille olin juhuslikult valinud päkapiku sussikommide laoks. Tagantjärgi tarkusena võib öelda, et ja-jaa, ma tean... Enam lihtsamat ja loogilisemat peidupaika ei anna otsida. See pidigi olema lihtne ja loogiline minu jaoks, sest ärkan hommikuti kõige varem ja tahan asjad pimedas ilma suurema krabinata kätte saada ja sussidesse ära smuugeldada.
Tagasi sahtlis sobrava D juurde. Olin just eelmisel päeval ligi 30 € eest päkapikuvarusid täiendanud. Ja see pea 9-aastane poiss otsis võtmeid kohast, kust tal polnud neid mitte mingisugust lootust leida! Aga ta leidis midagi muud. Olime C-ga all juttu ajamas, kui järsku jooksis trepist alla täiesti ülelaetud D ja karjus nagu suitsuandur: "Issi-emme! Teie magamistoa sahtel on päkapiku komme täis!" Vaatasime C-ga üksteisele otsa, mõlemal vesi täiesti ahjus. Ma suutsin öelda vaid "Mis sahtel, ära aja! Äkki see on mingi ladu?". Kiirelt hakkas aju tööle, kas peaks ruttu sahtli tühjaks tegema ja tekitama D-s tunde nagu ta oleks viirastusi näinud? Ei tundunud hea variant, pealegi 9-aastane laps saaks ju sellest aru. Nii ei tohiks last enda kehvade varjamisoskuste tõttu vaimuhaigeks tembeldada. Samal ajal tegeles C meie pesamuna S-iga, et tema jaoks jääksid päkapikud ikka maagilisteks ja kättesaamatuteks olenditeks.
Päkapikuladu
Sokipidu puu küljes
Tähtsate asjade sahtel
Nii ma siis alustasingi ajaloo suurima vale väljakuulutamist. Tõusin diivanilt ohates püsti ja ütlesin D-le "Näita mulle siis seda sahtlit!". D juhatas mind kekseldes magamistuppa ja tõmbas võidurõõmsalt sahtli lahti. Vastu vaatas suur hunnik küpsiseid, üllatusmune ja muid kommikesi. Palusin D-l voodile istuda ja kutsusin ka kõige vanema poja A meie tuppa. Seejärel sulgesin toa ukse. Enne, kui midagi üldse ütlema hakkasin, alustas A juba minu eest vabandamist: "Ei, see peab olema vaheladu meie kodus. D, vaata kui väikesed need päkapikud on ja kui paljudesse kodudesse neil seda kraami vaja tassida on...". Ma siis küsisin vahele: "Mida teie sõbrad ja koolikaaslased päkapikkude kohta öelnud on?" Nad vastasid: "Ühtedel sõpradel enam ei käi, sest nad võtsid enda vanemad vahele", "Üks poiss ütles, et tema ema on päkapikk" ja nii edasi. Ma küsisin selle peale, et mis nad arvavad, kes nende päkapikud on? D karjus "Teie oletegi!". Ma ütlesin peast kinni hoides, et kahjuks küll ja sellega oli üks etapp nende lapsepõlvest läbi saanud. Sealsamas leppisime kokku, et pesamuna S sellest midagi teada ei saa ja et enam nad meie toas tuhlamas ei käi. Vastutasuks ähvardasin tõe väljatulemisel korjata kõik sussid kokku ja lõpetada päkapikkude käimise. Jõudsime ilusti kokkuleppele.
Järgnevate päevade jooksul oli kõik nagu unustatud - rohkem me sellest ei rääkinud. Nad isegi kirjutasid päkapikkudele oma soovidest ja palusid ka kirju jõuluvanale edastada. Eelnevat vestlust poleks nagu olnudki.
Nii paljastuski meie pere vanemate laste jaoks maailma ajaloo üks suurimaid valesid, kuid õnneks suutsid nad sellest üle olla ja selle unustada. Kuidas on teie lapsed avastanud päkapikkude tegeliku pale ja kuidas olete sellest olukorrast välja tulnud?
PS! Plastiliini sisse peidetud võtmeid pole me tänase päevani leidnud. Paremal juhul on need kuskil majas, halvemal juhul prügikastis. Aga enam polegi vahet, sest pidime A tähtsate asjade sahtli luku haamriga lahti lööma. Tähtsate asjade sahtliga koos purunes ka üks hästi hoitud saladus, kuid õnneks jättis Grinch seekord jõulud varastamata.
Add comment
Comments