Aasta Auto 2023

Selle auto ostsime 2020. aasta sügisel, kuna oli vajadus suurema järele, mille tagaritta mahuks kõrvuti ära kolm turvatooli või istumisalust. Sõelal oli igasuguseid isendeid alates Ford Galaxyst ja S-Maxist kuni Chrysler Voyagerini välja. Teate küll, klassikalised soccer mom autod. Sõelale jäi hoopis 2007. aastal toodetud hõbedane 6-kohaline VW Multivan - ideaalne pereauto pikemateks sõitudeks. Kõikidel sõitjatel on mugav ja ruumikas istuda. Kolm sõidu ajal pidevalt tülliminevat poissi sai ära hajutada/lahutada nii, et kõige tagumise rea 3-kohalisel istmel istus kaks tükki äärmistel kohtadel ja keskmine koht jäi vabaks. Üks poiss sai täiesti eraldi koha keskmise rea üksikus kaptenitoolis. Kui mõnus oli edaspidi teha peresõite, kui keegi ei nüginud õlga ega kurtnud, et teine vaatab imeliku pilguga või teeb sobimatuid hääli. Tegu on korraliku tööloomaga nagu Tori hobune. Sõidukil on hea ja ökonoomne legendaarne 1,9L WAG grupi mootor, mis on ka vanadel Põlva Passatitel. Enamikel VW T5 Multivan bussidel on pigem kurikuulus 2,5L mootor, mida tema kehvade omaduste tõttu kutsutakse hellitavalt ka kui "Hitleri kättemaks".  Meie auto probleemid algasid 2023. aasta maikuus. Tori hobuse liigesed ja põlvepuksid hakkasid vanuse tõustes järgi andma. Volkswagen Das Auto-st sai Volkswagen Das Sacher-Macher.

Oli kena suvine ilm. Toimus lasteaia kevadpidu, pärast mida pidin minema edasi sõpradega korvpalli mängima. Seega sai pereema C koos lastega teise autoga otse koju minna. Mina aga istusin VW bussi, et võtta peale ka üks sõber ja suunduda korvpallisaali. Peas juba käisid saalis kajavad pallipõrked ja häälestus oli õige üheks korralikuks kossumänguks, aga siis… Panin võtme sisse, keerasin ja mitte midagi..., starter ei teinud sellist häältki, et ta oleks valmis seda autot käivitama – nagu aku oleks tühi. Imelik lugu, pidin ruttu mõtlema, kuidas korvpalli mängima jõuda. Ega mittekäivituva auto pärast ei hakka korvpallimängu ära jätma. Helistasin sõbrale, keda pidin peale võtma, et hoopis teda endale järgi kutsuda. Hilinesime veidi trenni, aga kohale me jõudsime. Kogu mäng möödus deemonitega minu peas, et mis sellel autol nüüd viga on. Pärast mängimist tulime sõbraga tagasi auto juurde, lükkasime auto käima ja sõitsin koju. Järgmine hommik poleks nagu midagi olnudki, auto käivitus väga hästi. Sellest tegin järelduse, et ilmselt on aku õhtal ja ostsin uue aku. Mõne päeva möödudes ilmnes jälle sama viga. Võtsin autoremondikojaga ühendust. Nad ei leidnud midagi. Das Auto oli vingerpussi mänginud ja mind vaimuhaigeks tembeldanud. Auto käivitus nende juures nagu kellavärk ja mingeid probleeme ei esinenud. Ometi vaatasid nad, et starter on vana ja äkki oli sellest anomaalia. Seepeale lasingi starteri ära vahetada ideega, et tulevikus on jälle üks probleem vähem. Möödus umbes poolteist kuud, probleeme polnud. Ma juba jõudsin äragi unustada, et probleemid üldse kunagi olid. Das Autost ja minust olid taas saanud head sõbrad ja ustavad kaaslased. Aga see auto oskab üllatada! Olin just teel ühte Otepää lähedal metsa sees asuvasse spordikompleksi. Pidin minema perepoeg A ujumise suvelaagris kaotatud jalanõu järgi. Maja perenaine jättis üksiku jalanõu peamaja terrassile, kuna kedagi teist sel päeval kohapeal ei olnud. Jalanõu käes, tagasi autosse, süütevõti sisse… ja oh õudust! Sama jama - aku oleks nagu tühi, starter nagu ei töötaks. Aga ometi olid mõlemad just hiljaaegu välja vahetatud. Kuna olin üksi metsas, abiks vaid Otepää-kandi konarlik maastik, pidin leidma lahenduse. Hakkasin autot nõlvast allapoole lükkama ja kui hoog sees, hüppasin ruttu sisse ja üritasin autot käivitada. Nagu muinasjutule kombeks, õnnestus auto kolmandal katsel käima saada. Kuna nüüd oli selge, et olen võimeline selle auto üksi ja ükskõik, millises metsas käima saama, ei hakanud kohe remondikojaga ühendust võtma, sest autol oli remondikotta jõudes kombeks head last mängida ja mitte oma vigu näidata.

Üks „parimaid“ hetki, kus auto mulle jälle vingerpussi mängis, oli augusti alguses perepoeg A sünnipäevapeo päeval. Olime just teel Militaarseiklusesse, kui avastasime, et meil jäid sünnipäevapeo tarbeks gaseeritud vesi ja siirup võtmata. Jäin teeäärse poe juures seisma ja ostsin need ära. Tagasi autosse jõudes, auto ei käivitunud. Aga õnneks oli mul autos viis kuni 11-aastast poissi ja ma ise ka. Lükkasime selle masina ilma suurema vaevata käima. Parklas olevad inimesed ilmselt vaatasid, et ka Eestis on lapsorjapidajaid. Pärast sünnipäeva oli kõik jälle korras ja auto tegi endale kombekohaselt nägu nagu midagi poleks olnud. Niimoodi sõitsin kuni novembri lõpuni välja. Kuni ühel päeval ilmnes jälle sama viga. Kuna õues olid juba miinuskraadid ja külma mootori käivitamine oli üsna vaevaline, otsustasin uuesti remondikojaga ühendust võtta.

Tuli uus teooria – äkki on süüdi generaatori pingeregulaator. Vahetati ka see ära, aga paar päeva hiljem lagunes vana generaator üldse ära. Nii pidime autole panema ka uue generaatori. Kuna külmalt käivitus auto ikkagi vaevaliselt, vahetasime ära ka eelsüüteküünlad. Eelsüüteküünaldega koos läksid vahetusse ka käsipiduri detailid, sest käsipidurit tõmmates jäi see alatihti peale. Selle hoolduse käigus avastati ka üks väga-väga paha asi – minu auto esisillatalas oli üks ohtlik mõra ja tala oli nii läbi roostetanud, et seda polnud võimalik keevitades parandada. Põhimõtteliselt olid rattad juuksekarva otsas kinni. Selge, tehtud, otsustatud – paneme uue esisilla tala, aga… A-varuosa maksis 1200€, B-varuosa 650€. Autoremonditöökoda polnud nõus lammutusest juppe ostma, kuna selle ostmine on põrsas kotis. Nii ma siis ostsingi selle ise ühest Tartus asuvast lammutuskojast, kuna seal sai veenduda varuosa olukorras kohapeal. Teine sai üsna korralik, võetud saksas sõitnud autolt ja hind 180€. Aga kogu selle jama vahel tuli uuesti esile mittekäivitumise probleem. Hakkasin ise googeldama. Jõudsin järeldusele, et probleem võiks olla süütelukus. Kuna detail ise on üsna odav ja mul on üks väga osav naabrimees, siis ei hakanud ma seekord kallist remonditöökoda rahastama ja lasin nagu ennemuiste naabrimehel ära teha. Süütelukk korras, aga auto mitte… Endiselt samad jamad. Siis vaatas McGyver-naabrimees uuesti starteri poole. Starter nägi küll uus välja, aga ei käitunud õigesti. Siis võttis naabrimees puupulga ja pani sinna pihta ühe paugu. Ja auto käivitus. Järgmisel päeval andsin remondikojale teada, et asi on ikkagi starteris. Nad lubasid uurida, kui kaua on starteril garantii ja mis võiks olla põhjuseks, et uus starter ei toiminud. Mina omalt poolt andsin teada, et toon auto kohe tagasi, kui probleem ilmneb. Nüüd on mul autos alati üks puukaigas, millega saab vajadusel starterit ergutada. Aga tundub, et sellel kaikal on hoopis maagilisem funktsioon – midagi sellist nagu vanarahvas kasutas poja saamiseks... See „kirves voodi või padja all“. Sellest ajast, kui ma kaika autosse panin, pole enam probleeme esinenud. Das Auto on tekitanud minule sellise trauma, et iga kord enne sisenemist, mõtlen „kas seekord ikka läheb? Või peab jälle kasutama jõudu?“.