Sel nädalal oli Kullipesa seinakalendrisse laupäeva peale märgitud kaks sündmust. Mõlemad olid seotud poegade sportliku tegevusega. Perepoeg A-l olid ujumisvõistlused Tartus ja keskmisel poisil D-l judovõistlused Keilas. Kuna Keila võistluste kaalumine algas juba hommikul kell 9, siis otsustas pereema C, et sõidab juba päev varem teiste liigikaaslaste juurde, kes pesistsevad Keilale oluliselt lähemal (umbes poole tunni autosõidu kaugusel). Nii sai hõimlastega üle pika aja näost-näkku suhelda ning olla puhanuna valmis eelseisvateks võistlusteks. Kohe pärast reedese koolipäeva lõppu võttis pereema C keskmise poisi D ja pesamuna S-i ja küttis põhjapoole. Võistlustest seekord pikemalt kirjutama ei hakka, sest poistel polnud pärast haigusperioodi õiget vormi ja seda kajastasid ka tulemused. Aga väärt kogemuse ja hea õppetunni said nad taskusse siiski.
Algse plaani järgi pidi ka Perepoeg A minema reedel pärast trenne Raadile oma vanavanemate juurde, et siis sealt otse laupäevastele võistustele minna. Nii ootaski pereisa H-d ees reedeõhtu üksinda kodus, külmkapis mõned õlud ja telekavas südaöine NBA mäng. Pärast tööpäeva lõppu käis pereisa H ehituspoes, et võtta ülemise korruse putitamise tarbeks mõned kipsplaadid ja asuda kodupoole. Kuna kojusõit ja perepoeg A trenni lõpuaeg langesid kokku, võttis pereisa H perepoja A auto peale ja viis Raadile ning jäi isegi sinna mõneks ajaks kohvitama, õhtust sööma ja niisama juttu vestma. Kui aeg oli kojuminekuks küps, otsustas perepoeg A ikkagi isaga koju tulla.
Autosse istudes tekkis plaan teha üks normaalne „Meesteõhtu“. Meesteõhtu nimi oli küll väikse avansiga antud, sest hetkel on Kullipesas de facto ainult üks mees ja lähima 5-6 aasta jooksul ühtegi poissi veel päris meheks tembeldada ei saa. Selle tarbeks käisime poes, võtsime veidi limonaadi, ühe paki krõpse ja kummikommid. Kuid kogu asja juures oli väike konks. Kokkuleppe teine pool oli „enne töö, siis pidu“. Das Autos ootas vedamist tervelt 16 kipsplaati. Ja nii uskumatu kui see ka pole, siis nii palju meest sellest peaaegu 11-aastasest poisist oli, et ta aitas kõik need kipsplaadid majja tassida ja osad neist isegi kitsast treppimööda teisele korrusele. Pärast plaatide vedamist otsustasime, et koristame kollektiivselt ja efektiivselt ka meie esimese korruse elutoa, esiku, sööginurga ja köögi. Nii oli mõnusam pärast pingutust lõdvaks lasta ja koduvaikust nautida.
Kõik läks tõesti väga ladusalt, ilma vaidlusteta ja nii mõnusat ja koostööaldis last lähiminevikust ei mäletagi. Sain jälle tunda, mis on olla ühe lapse vanem ja kogu oma tähelepanu suunata ainult ühele. Ka vastutegevust on ühe lapse puhul kolm korda vähem. Koristamise käigus ei tule välja neid demokraatia kõige nõrgemaid kohti – et kõik hakkaks nõudma oma õigusi, avaldama oma arvamust või koostama mingeid nõukogusid hetkel, kus tegelikult on vaja tegutseda. Lapsevanemana tundsin end tõesti õnnestununa, sest poleks osanud arvata, et saan lapselt oma tegevustele nii palju abi. Ja ta ise tahtis seda abi ka anda (tõenäoliselt oli sellel oma osa ka motivatsioonipaketil… või noh krõpsupakil). Lõpuks valdas meid mõlemat hea tunne nagu oleksime midagi ära teinud ja selle tasu välja teeninud. Kui siiani on tundunud, et lapsed vajavad koguaeg meie abi, siis nüüd oli olukord vastupidine - nagu oleks aastaid tampinud raha investeeringusse, mille tasuvus on küsitav ja järsku on sellest mustast august saanud kullapada.
Add comment
Comments