On möödunud terve igavik ajast, mil viimati Kullipesa sulest midagi välja tuli. Osalt sellepärast, et ajarong on meid nii halastamatult alla ajanud ja teisalt sellepärast, et päris ausalt midagi põnevat polegi juhtunud. Kuid nüüd otsustasime ikkagi blogile uuesti eluvaimu sisse puhuda ja hetkekeski nii palju hapnikku peale anda, et ajutisest varjusurmast välja tulla. Parafraseerides ühte ETVs jooksnud lastesaadet: „Kullipesa tegutseb jälle“
Vahepeal on jõudnud Eesti riik saada 106-aastakeks ning keegi on printsess Elsa troonilt tõuganud ja igavene talv on sunnitud visalt taanduma. Seljataga on ka koolivaheaeg. See pidi pakkuma vaheldust rutiinsele argielule ja andma veidikenegi puhkust. Perepoeg A pidi minema Lääne-Virumaale ujumislaagrisse. Mis aga tegelikult juhtus? Kaks päeva enne vaheaja algust haigestus perepoeg A mingisugusesse kurguviirusesse nii, et ta köhis veidi rohkem kui nädal ja sellepärast jäi ujumislaager sootuks ära. Vaheaja teisel päeval liitusid laatsaretiga ka keskmine poiss D, pesamuna S ja pereema C. Viimased ei saanud ka käesoleva nädala algusekski päris terveks. Nimetagem seda, kuidas tahate: kevadväsimuseks, gripilaineks või millegiks muuks. Igaljuhul on see üpriski vintske sell, umbes samaväärne suvistes Eestimaa pulmades leviva noroviirusega või nagu Sander Õigus seda nimetas Suomen paskataudiga. Ilmselt sellepärast ongi koolivaheaeg sätitud täpselt sinna, kus ta on. Vastasel juhul jääks pool kooli lihtsalt niisama „kevadväsimusest“ haigeks ja tuleks veel piinarikkaid järeleaitamisetunde tegema hakata.
Ainus, kes haigustest puutumata jäi, oli pereisa H. Temagi põgenes Kullipesa laatsaretist lühikesele reisile meist lõunapool asuvasse Kaunasesse, kus sai vaadata võimsat kossumängu ning nautida sooja ja päikeselist Leedut (ilma naljata, seal oli juba üle 13 plusskraadi). Kuid Leedust tagasisõidul võttis ka temast võitu kerge haigusetunne. Aga võibolla oli see lihtsalt eelmisel õhtul sisse võetud jookide peegeldus uues päevas. Sel teemal me rohkem talle süümepiinu tekitama ei hakka, sest tegu oli üsna pikalt etteplaneeritud üritusega ja meie kodune haiglapalat oli lihtsalt üks õnnetu kokkusattumus. Kui poleks seda pikalt etteplaneeritud "soojamaareisi", oleks tõenäoliselt ka tema pingele alla andnud ja liitunud meiega kuuma teed ja piima meega jooma. Aga nüüd on meie pere eeposes üks legend sellest, kuidas kogu pere haigestus tugevalt nakkavasse viirusesse, aga pereisa H jäi puhtalt tahtejõust terveks.
Tänaseks on kogu sündmustikust möödas juba rohkem kui nädal, aga ikkagi tuleb kuskilt toanurgast mõni aevastus, luristus või köhatus. Tegu oli suhteliselt tugeva viirusega, millest lõplikult taastumine võtab ilmselt kuni paar nädalat. Aga elu läheb edasi, päevad lähevad pikemaks, ilmad soojemaks ja küll see päike meisse jälle piisavalt elurõõmu ja D-vitamiini süstib, et siis olla tulevikus sitkemad ja haigustele vastupidavamad. Suures pildis on iga asi millegi jaoks hea. Kuna olime peaaegu nädalajagu voodihaiged, siis ei tekkinud ka absoluutselt mingeid süümepiinasid, et me sel ajal mitte midagi ei teinud. Lõpetuseks võiks öelda, et see oli vaata, et parim puhkus, sest sellisel perioodil elad põhimõtteliselt sama kadestusväärset elu nagu kassidki – ainult sööd ja magad.
Add comment
Comments