Alanud nädalavahetus tõotas tulla Kullipesa lastele ja vanematele tavapäraselt tihe. Eriline ärplemine on see Perepoeg A jaoks. Tänane päev algas juba varakult – kell 6 helises äratuskell, et kiirelt ära süüa ja juba kella 7st startida koos isa ja trennikaaslastega Aura veekeskuse juurest Tallinna poole, kus toimus selle aasta esimene Lastekarika etapp ujumises. Sõit Tallinna poole oli üpris vaevaline, kuna Ilmataat oli otsustanud Siberist meie teedele veits igikeltsa visata. Ja tundub, et teede hooldajatele oli see sama suur üllatus nagu meilegi, sest Tartust kuni Põltsamaani polnud põhimõtteliselt keegi teid lükanud ja 4-realisel teeosal oli puhtaks lükatud ainult 2 rida.
On nagu on, aga kohale me jõudsime. Veidi vähem aega jäi tavapärasteks võistluseelseteks rutiinideks ja soojendusujumiseks. Perepoeg A võttis mõõtu kahel alal. Lisaks oli ta osa oma klubi teateujumise võistkonnast. Tema vorm oli valutava kurgu tõttu veidi kaheldav, aga ometi tuli ta sellest enamvähem hästi välja. Kõige paremini esines ta 200 meetri vabaujumises, kus tegi võimsa rekordiparanduse. Tegelikult oli uus isiklik rekord nagunii soolas, sest viimane kord ujus ta 200 meetrit 2021. aasta oktoobrikuus. Tulemuseks oli 5. koht, kuid kaugele ei jäänud ka 2., 3. ja 4. koht. Natukene kadus tehnika ja energiaressursside jaotamise taha, kuid see tuleb vaid kogemusega. Tunnustust väärib ta sellegipoolest – kujutage ette, et ujute Aura veekeskuses lühemaid basseini otsasid 8 korda alla 2 minuti ja 48 sekundi. Ujumisega mitte tegelenute jaoks oleks see pigem nagu Titanicu esimene reis, et poole basseini pealt poolduks ja kaoks ajalukku. Üldiselt tundub, et perepoeg A-le sobivad pikad distantsid paremini kui lühikesed, sest ta suudab energiatõhusalt oma väikese ja peenikese kehaga opereerida.
Viimase ala, võistkondliku teatevõistuse, võiks ametlikult nimetada „ühe mehe ebaõnn on teise mehe õnn“. Tavaliselt on Yessi tiim lõpetanud kolmandana, kuid sel korral õnnestus lõpetada teisena. Aga kuna esimese koha sats sai liigvarajase stardi eest disklafi, said Tartu ujujad võistkondlikult hoopis esikohad. Nii lisanduski perepoeg A auhindade kappi üks väikene kullakarva karikas. Homme on juba uus võistlus - „Uju ja Jookse“ Tartu etapp. Lisaks on homme tulemas keskmise poisi D sõbra sünnipäev.
Kuigi sel nädalavahetusel jagub sündmusi, millest kirjutada, tuleb põhiteema hoopis pesamuna S-i suust. Nagu lasteaialastel ikka, tuli ka tema suust ära järjekordne hammas. Kõik lapsevanemad teavad, et hambad on kuum hitt alates lapse esimesest eluaastast kuni eelteismeeani. Esimestel aastatel, kui hambad läbi igemete tungivad, on need unetute ööde põhjustajad. Juba mõned aastad hiljem saavad suurimast murelapsest tohutud staarid. Kuna tuleb esimene hammas ära? Kuna hakkavad järgmised loksuma? Sellel on ka oma põhjus - iga hamba eest toob ju Hambahaldjas mündikese või parematel jahimaadel isegi mõne kupüüri.
Meie üllatuseks on olemas selline majandust ja inflatsiooni kirjeldav näitaja nagu "Hambahaldja indeks". Kuulsime sellest ühe oma sõbra sünnipäeval toimunud viktoriini käigus. Hiljem hakkasime huvi pärast uuesti uurima ja googeldama, mis see arv siis endast kujutab. Hambahaldja indeks peegeldab suhteliselt hästi üleüldist majanduslikku heaolu. Ja kui kõrvutada seda näiteks S&P 500 indeksiga, siis on kõverad üpris sarnased.
USA ettevõte Delta Dental on kogunud alates 1998. aastast iga aasta andmeid, kui palju Hambahaldjas "kaotatud" hamba eest keskmiselt kukrut kergendab. Ameerika Ühendriikides oli see 2023. aastal veidi üle 6 dollari. Sealjuures tõusis see aasta varasemaga võrreldes peaaegu viiendiku võrra. Nii, et ka hambahaldjas tunneb inflatsiooni. Meie silmad läksid muidugi selle keskmise summa peale üllatusest punni. Palju on neid vanemaid, kes annavad hamba eest ühe mündi. Järelikult peab olema ka palju neid, kes panevad hamba eest 10 või isegi 20 taala. Ulme, kuidas lapsi ikka hellitatakse! Huvitav, kui kõrge oleks Hambahaldja indeks Eestis, kui seda mõõta? Meie oleme oma peres jäänud klassikalise 1€ mündi juurde. Äärmisel juhul oleme pannud ka 2€, kui muud pole parasjagu võtta.
Meie pesamuna S on jõudnud agressiivsesse piimahammaste äratulemise etappi. Kahe esimese poja puhul on hammaste äratulemine olnud väga orgaaniline ja kui hambad juba logisevad, on meil isegi käed ja niidid külge lubatud panna. Pesamuna S on hoopis teisest puust. Ta vaidleb häälekalt vastu ja leiab igasuguseid argumente, miks meie ei tohi seda hammast ära võtta. Ise nõuab väljasirutatud käega hambahaldjalt raha, aga endal hammas veel suus. Kõik tema senini äratulnud hambad on lõpuks ise suust ära kukkunud nagu 90-aastase vanuri proteesid. Alati oleme mõned päevad enne hamba äratulemist hoidnud hinge kinni, et see jumala eest magamise või söömise ajal ära ei kukuks ja lämmatama ei hakkaks. Aga senini on need hambad tulnud ära täiesti juhuslikul hetkel ja laps on olnud tagantjärgi rõõmus ja uhke oma hamba üle. Kõik on ju nii lihtne! Ometi tuleb igal järgneval korral jälle hirm nahka ja loksuvat hammast ta puudutada ei lase. Ega seda hambateemat ei taha temaga väga tõugata ka, sest muidu lõppeb see mingi traumaga ja siis ei taha ta tulevikus enam hambaarsti juurde minna. Hambaarstidega seoses saab ta trauma ilmselt niikuinii, kui ükskord jõuab kätte aeg, mil peab hambaravi eest ise maksma hakkama. Hambaarsti kabinetist väljudes jääb endalgi sageli tunne nagu oleks langenud mingi investeerimispettuse ohvriks. A la "ainult 20 minutit ja 100€ !? :O"
Tagasi helde Hambahaldja juurde. Kas ja kui palju toob Hambahaldjas "kaotatud" hamba eest teie peres? Pesamuna S on õnnelik iga saadud mündi üle ja kõrgeid ootusi tal Hambahaldjale pole. Hambahaldjas on ju siiski vaid üks Viiest Legendist, kelle teenindussektoris on palju lapsi. Ressursid on piiratud ja me ei kujutaks ette, kuidas selgitada pesamuna S-ile olukorda, kus hambahaldjas on mõnele tema rühmakaaslasele 20-eurise padja alla lükanud.
Add comment
Comments