Sel nädalavahetusel on Kullipesas üle pika aja väga rahulik - ei ole ühtegi üritust, sünnipäeva ega võistlust. Nädala tähtsündmusteks jäid Pereema C Vanemuise teatrikülastus ning pesamuna S-i parima sõbra sünnipäev. Õnneks olid mõlemad sündmused juba neljapäeval ära ja kallist nädalavahetuse aega need sel korral ei võtnud. On vaid üks vana pesumasin, mis vajab väljavahetamist. Selle lükkasime teadlikult tänasele päevale, sest meie radarile jäänud kasutatud masinate müügiga tegelevate poodide lahtiolekuajad Eesti inimese töögraafikuga kokku ei sobi. Õnneks on nad ka laupäeval kuni 14ni avatud ja saame lõpuks enda pensionile saadetud masinale mõneks ajaks asenduse.
Rahulikum nädalavahetus võimaldab võtta ette teemad, mis on meil juba mõnda aega hingel olnud ning vähemal või suuremal määral mõjutanud iga eetimaalase argielu. Kui võtta lähiaastaid märksõnadega kokku, siis kindlasti oleks nende seas erinevad kriisid ja sõjad, inflatsioon ja muidugi ka Kaja Kallas. Poliitikast me rääkida ei taha ja sel korral seda kommenteerima ei kipu. Sedapuhku jäävad alles kriisid ja kõrged hinnad. Inflatsiooni on vedanud eelkõige kõrged elektri- ja energiahinnad. Alles käesoleva aasta jaanuari alguses nägime järjekordset elektrihinna rekordit, kus kogu päeva vältel oli keskmine tunnihind börsil üle 1€/kWh. Juba on tulnud meedias ähvardavaid artikleid, kuidas see hinnašokk ei pruukinud jääda viimaseks. Meie vööndis vist ei osata elektrijaamu ehitada, sest tundub, et pooltel kordadel põhjustavad kõrgeid elektrihindu remondis või hoolduses olevad Olkiluoto elektrijaamad Soomes või meie õnnetu Auvere jaam, mis on pool ajast töökorrast väljas. Sellised olukorrad sunnivad hindama riske ja neid mingilgi moel maandama.
Õnneks olime juba läinud aasta detsembri algusest Kullipesa elektrihinna lukku löönud ja meid see ei kõigutanud. Sel kallil päeval saime pesta pesu ja kasutada soojuspumpa nii, et ükski silm ei pilkunud ega kulm kerkinud. Ilmselt on see kõige lähedasem tunne sellele, mis oleks olla Urmas Sõõrumaa või Raivo Hein. Koerad las hauguvad, aga karavan läheb ikka edasi.
Fikseerisime elektrihinna kuni 2024. aasta maikuuni. Üldiselt oleme olnud börsiusku, kuna hästi-hästi pikas ajaraamis on turuhind ikkagi kõige odavam. Hinna fikseerimine on riskide maandamine ja riskide maandamine on alati kallim, kui riskid ei realiseeru. See "kes ei riski, see šampanjat ei joo" päriselus alati ei toimi, saime aru juba 2022. aasta lõpus, kui energiahinnad sööstsid esimest korda lakke. Suures paanikas sõlmisime tol korral pikaajalise fikseeritud hinnaga lepingu, mille lõpetamise aluseks oli kopsakas rahatrahv. Lepingujärgne trahvisumma oli nii suur, et selle tasumiseks oleks pidanud müüma oma perele kalli Das Auto. Nimetasime seda "orjalepinguks", sest selle sõlmimiseks tuli piltlikult öeldes anda Vanapaganale kolm tilka verd ja lepingu tingimused olid pigem sellised, et kannatad hambad ristis kuni "eduka" lõpuni. Aga õnneks tuli appi paljukirutud Eesti riik ja kehtestas universaalteenuse, mille hind oli küll kallim kui "orjalepingus" kehtestatud kilovatt-tunni hind, kuid võimaldas ilma sanktsioonideta ja trahvideta põgeneda Vanapaganaga sõlmitud lepingust. Eesti talupoeg oli Vanapaganat jälle ninapidi vedanud ja ei pidanud ühtegi autot müüma ega leppetrahvi maksma. Pärast kuu aega universaalteenuse tarbimist, pääsesime tagasi vabale turule selle eeliseid ja hüvesid nautima.
Untill... saabus jälle talv, tõusis nõudlus ja oli vaja hakata mõtlema hinna fikseerimisele. Seekord me kolme tilka verd ei andnud, kuna õppetund eelmisest talvehooajast oli veel värskelt meeles. Sõlmisime lepingu, millest saab taganeda igal ajal ilma sellega kaasnevate rõvedusteta. Samas saime hinna kuni uue kevadeni ja helgete ilmade tulekuni fikseeritud. Detsembrikuu keskmine börsihind püsis siiski madal ja meie riskide maandamine ennast ei õigustanud. Kuid juba jaanuari algus tuletas meelde, et riskide maandamine "südamerahu" nimel on väga vajalik. Kui oleksime jäänud börsile, oleksime ainuüksi selle 5. jaanuari eest maksnud üle 30€. Internetis nägime ka artiklit, kus elektriküttel põhinevatel Soome majapidamistel küündis sel päeval elektriarve koguni ligi paarisaja euroni (PS! Artikkel oli nii tõsine spordiuudis, et ilmus Postimehe sporditoimetuse veergudel :) ). Meie majapidamises on elekter üpriski tähtsal kohal, aastane tarbimine on umbes 10 000 kWh. Kui see läbi korrutada 5. jaanuari keskmise hinnaga (108,19 s/kWh), siis maksaksime ainult elektri eest üle 10 000 € aastas (sinna juurde veel aktsiis, võrguteenus ja kõik muud võimalikud tasud). Nii, et esimeses lõigus mainitud võrdlus finantsvabade inimestega oli igati asjakohane.
Oleme mõelnud ka sellele, kui hästi saaksime hakkama, kui meil elektrit nädal aega üldse ei oleks? Elu oleks küll väga häiritud, aga midagi suurt ei juhtuks. Kuna elame perifeerias, oleme kõikidest muudest võrkudest lahutatud (vesi, kanalisatsioon, küte). Lisaks õhksoojuspumbale on meil kütmiseks elutoas ahi, vannitoas puuküttega saun (vajadusel saab saunaukse lahti jätta) ja köögis soemüüriga puupliit. Puupliidil saab vee soojaks ja toidu tehtud. Neid võimalusi kasutasime ka 2022 a. lõpus, kui elekter hästi kallis oli. Kuna pärast 2022. aasta energiakriisis tõusis oluliselt ka küttepuude hind, aga elektrihind tõmbas veidi tagasi, siis sel talvehooajal oleme enda kütmise strateegiat muutnud ja kütnud elektri ja küttepuudega läbisegi.
Veevärk on meil salvkaevust. Kanalisatsioon läheb läbi septiku imbväljakusse. Sel juhul me Emajõe Veevärgist ei sõltu. Kui mõni monopoolse vee-ettevõtte strateegia muutuks lihtinimesele vaenulikuks, siis meile jääks taskukohane vesi alati kraanidesse. Lisaks on meie keldris võimalus pumbata käsipumpaga hüdrofoori kott täis. Nii saab vee kraanist ja dušist kätte isegi siis, kui elektrit ei ole. Selle oleme kunagi isegi ära testinud. Pereema C-l oli vaja duši all käia, aga elektrit ei olnud. Samal ajal pumpas pereisa H all keldris pumbaga hüdrofoori kotti nagu higine Titanicu madrus labidaga söeahju ees. Meie saunakeris võimaldab kütta tarbevee puudega kuumaks. Kuigi igapäevaelus kasutame seda võimalust harva, on seda hea teada.
Hea on, et maailm on väga kiirelt arenenud. Paljud mugavused on hästi kättesaadavad ja iseenesest mõistetavad, kuid aegajalt tuleb siiski signaale ja ohumärke, et tasub läbi mõelda ka varumarsruudid ja maandada erinevaid ettetulevaid riske. Selleks ei pea juhtuma sõda. Piisab vaid sellest, et elekter läheb väljakannatamatult kalliks või kaob seletamatult mõneks ajaks nagu juhtus 2023. aasta lõpus Viljandimaal, kus mõnes pesakonnas polnud elektrit nädala jagu päevi. Samuti võib juhtuda probleeme vee ja selle kättesaadavusega nagu juhtus 2023. aastal Kuressaares, kus torutööde käigus aeti omavahel segamini veevarustus ja kanalisatsioon. Tasub mõelda, kas võimalikeks katkestusteks on ka varuvariant? Kui ei ole, kas siis peaks olema või saab ka ilma? Eks nende varumarsruutide ülalpidamine ja tööshoidmine nõuab ka omajagu tööd ja aega. Eriti mõttetuks osutub see siis, kui tegelikult midagi ei juhtugi. Meie oleme igaljuhul rahul ja õnnelikud, et meil need olemas on. Lõpetuseks võiks öelda, et nautige mugavusi, aga ärge kaotage eestlastele omast kainet talupojamõistust!
PS! Käesoleva looga ei ürita me öelda, et peaksite nüüd poodi pakkideviisi WC-paberit kokku krahmama minema.
Add comment
Comments